Excerpt: Õnne ja Õnnetuse valitseja

Sissejuhatus

Isegi kui sa tuled ise selle mõtte peale ja see on ainus võimalus. Isegi kui sa aitad oma poega igakülgselt selleks ette valmistada ja teed kõik, et tal teises ilmas oleks võimalikult ohutu ja olemas kõik mis häda puhul vaja. Kuid ikkagi on raske kehutada oma poega ennast tapma ja talle selleks võimalused luua.

Ja Patrina nuttis. Ta nuttis salaja ja hoidis oma kurbuse teiste eest varjul. Ainus, kes sai seda koormat temaga jagada oli poisi isa. Ka tollele ei olnud sugugi kergem, kuid ta ei tahtnud oma pisaraid näidata ja tal oli hea meel, et naine nuttis. Siis sai ta oma kurbust vaigistada naise lohutamisega. See andis talle põhjuse leida vabandavaid ja leevendavaid sõnu ja neid lausuda, mis sest et eelkõige lausus ta neid endale, sest vajas neid ise sama palju kui naine.

Ja seal nad kahekesi istusid ja ei teadnud, et nende poeg, kelle pärast nad kurvastasid, kuulas seda kõike pealt ja nuttis ka ise. Kuid tema ei nutnud enda pärast, ega ka vanemate pärast. Tema nuttis oma tüdruku pärast, nende armastuse pärast, ainsa asja pärast, mille tõttu ta oleks enesetapust keeldunud. Kuid just selle armastuse nimel pidi ta laskma end veristada, et kunagi ehk tuleks siia maailma midagi muud peale lõputu enesepiinamise. Dio Suverenis oli samamoodi nagu temagi Patrina ja Blagi-seeniori laps ja keegi ei näinud muud võimalust, kui et nende teine laps, Blagi noorem, peab leidma lahenduse oma venna tekitatud probleemidele.

Blagi lülitas välja sidekanali vanemate laborisse ja tõustes vastumeelselt oma juhttoolist, läks jalgu järgi lohistades ohverdusruumi poole. Selle altarikivi oli aegade jooksul valatud verest mustjas, sekka punased, värskema vere triibud. Siin lõhnas, et mitte öelda, haises nii valatud vere, kui ka läbielatud valu järele.

„Dio mu vend,“ lausus Blagi selle kivi ette põlvili laskudes ja altariservalt suurt ohverdusnuga võttes. „Õnne ja õnnetuse valitseja, anna mu vanemaile õnne, anna mulle õnne. Ma annan sulle palju verd ja valu, see on suur õnnetus. Anna sina mulle selle võrra vastu õnne. Ma valin ise valu tee, lase siis mul valida ka õnne tee. Sina võid valida mulle valu, las mina valin endale siis õnne. Ütle oma soov ja ma täidan selle, siis lausun mina oma soovi ja sina täida see. Ma vajan suurt õnne, vali mulle suur valu.“

Blagi huuled värisesid seda lausudes. Ta oli läbinud mitmeid kursusi, mis aitasid valu mitte tähele panna. Kuid sellest hoolimata kartis ta juba ette. Kui sa palusid Diolt suurt valu ja soovisid suurt õnne, siis oli see valu, mille sa valisid tõepoolest suur. Vähesed elasid pärast sellist enesepiinamist enam kuigi kaua. Või kui elasid, siis selliste valudega, et nende ainus soov peale seda oli, et nende elu oleks võimalikult lühike. Dio vastust oodates sulges ta silmad. Läks vaid mõni hetk, kuni Dio talle õnnetust valis. Ja kui Blagi tema otsust kuulis, siis täitis teda külm õudus.