Llyr
an excerpt

Me küla, Llyr, on väike ja piisavalt vaene, et mitte huvitada maad laastavaid sõdurite salku, kes jahivad seda, mis neil sõjas saamata jäi. Kokku on meid tegelikult kakskümmend maja, mis ei tundugi nii vähe, kuid kuna me oleme paigutunud kõik suure oru põhja tundub, nagu oleks meid vaid käputäis. Kuna me juurde on aga ilma kindlaid radu tundmata raske laskuda, ei hakka siia eriti keegi tulemagi, enne langetakse hundikarjade või karude saagiks.
Nädala eest ilmus me küla ümber paks roheline udu. Algul oli see nagu iga teine udu- valge, piimjas, tekkinud jahutava õhu kokkupuutel kuumava maaga, mis hakkas vaikselt juba sügise märke näitama. Puud olid veel rohelised ning särasid seega üle madala pilve, kuid mida päev edasi, seda rohkem hakkas tunduma, et lehed kaotasid oma roheluse udule, muutudes ise kuldpruuniks. Vähemalt ladvast, sest allapoole me ei näinud.
Kui oli aru saada, et see udu ei kao kuhugi, ei lubatud lapsi enam külast kaugemale ja loomad hoiti kinni. Vanemad inimesed ei tahtnud meid, noori küll hirmutada, kuid me nägime, et nad olid mures ja see mure ei olnud tekkinud praegu, vaid see oli hirmust millegi ees, mida ei osatud veel sõnadesse panna.
Noored aga ei hoolinud eriti vanemate hirmudest ning jätkasid oma igapäevasi kogunemisi pärast päevatööd küla peamajas. Kuid me ei lõbutsenud, ei õppinud tantse ega harjutanud pillimängu, vaid tegime lihtsalt seda, mis meil parasjagu pooleli oli.